Kasemaa In Tallinn. taaslaetud, päris hea.

taasleitud, 08; päris hea

Karu Roosi

 pilt isiklikust arhiivist

Karu Rosalie maja ehk Karu pood. Taamal väga kaunid Välgi metsade algus. Näete seda laskumist-----seda kauget metsade algust, neid uduseid metsi---- see oli mu lapsepõlve lõputu igatsus. Sinna minna. Nii lähedal, nii kaugel.

Karu pood aga, üles võetud 1980 aasta. Nagu näha on maja mehekäehoolest lagunemas, mees suri juba aastal 1956. Üle 25 aasta lesepõlve.

Karu Roosi oli väga vahva mutt! Siiamaani mäletatakse teda külas väga lahkete sõnadega. Inimese headus ei kao isegi peale inimese surma. Nii et tasub olla hea, õiglane, aus. Ausaid inimesi mäletatakse ka hea sõnaga.

huvitav vana toavaade Teelahkme talust

vana leskede koolimaja, vana mõnus EFA pilt 1960ndatest
ajast mil seal töötas arstina FS-i isa.

Alatskivi vald võiks selle nüüdseks tühjalt seisva vana hoone mulle tasuta rendile anda.

ma teeksin sinna Vidualoogia muuseumi. Maailmas seni teadaolevalt esimese Lesemuueumi.

Kuna Euroopa vananeb
siis oleks vidualoogial lausa suurepärased tuleviku väljavaated .

sinna tooksin kõik oma leskede käest saadud kaasavara, riided, kapid, vanad sängid ja vaibad, sest mul ei mahu enam asjad tuppa ära

isegi vanad pildid tooksin. teeksin neist suured suured koopiad

vanades tubades saaks taastatud vana vabariigi aegne koolimaja ja hilisem haigla
aeg
mil lesed seal oma sängides lamasid.

lisaks muuseumile tuleks ka moodne Leseuuringute Instituut
nii et leseuuringud ei jääks vaid muuseumi ja asjade tasemele
vaid toimuksid ka põnevad edasiarengud.

uued põnevad avastused
piirkondlikud leiud

Salme

Leseteaduste arhiiv


noored neiud annaksid palju et saada sellist rinnapartiid

Liia Mäe albumist

Täna oma pruudiga rääkides küsisin kuidas temal vabariigi ajal koolis käimine oli. Meeldis talle koolis käia?

Ta ütles, et näeb kooli tihti unes et ta otsib oma pruuni koolikohvrikest taga. Ta otsis igaltpoolt, isegi klassijuhataja aitas otsida. Ja siis oligi kõik. Ta ärkab üles. Seda kooli enam ei olnud, seda und enam ei olnud. Oli vaid kusehäda.

mälestus Loreidast

Ükskord lendas pääsuke Loreida tahatuppa. Mäletan veel Loreidat hästi. Istusin ta pool tihti. Oli palav päev, kitsad kahepoolsed köögiaknad olid lahti, kui korraga üks pääsuke lendas sisse ja kohe lese tahatuppa. Ise vidiit-vidiit tehes ja pesapaika otsides. Pääsukesed olid tagasi tulnud. See oli täpselt nagu selles Juhan Liivi loos, kus nende uus maja saab valmis, vaene luuletaja võtab linnukese kätte, linnukese süda väriseb sees nagu kellauuril. Selles loos ei ole midagi uut. Eks oli vanasti maal palju talusid ja loomi. Ja pääsukesi ja nad ikka eksisid vahel tuppa ära. Aga Loreidal ei olnud uus maja. See ei olnud nagu selles Juhan Liivi loos oli - suurte akende ja avarate ustega. 

       Loreida maja oli juba päris vana. Ta isa ehitas selle kunagi, kui ta isa veel noor oli. Loreidat ei olnud siis veel sündinud. Ta isa oli talle kord sellest rääkinud, kuidas nad olid selle maja ehitanud, isa kaks venda olid veel abis olnud, kui nad maja üles lõid ja ise sel ajal emaga saunas elasid. Sellest oli möödunud juba väga palju aastaid, kui ta isa enam polnud. Aga nüüd, sel suvepäeval, kui pääsuke tuppa lendas, oli Loreida maja juba kohati lausa ära lagunenud ja nurgapalgid mädad. 

       Talv oli otsa saanud, Loreida tegi aknad lahti ja pääsuke eksis tuppa, hakkas omale pesapaika otsima. Seal Loreida sängi juures ta nüüd lendas ja ikka vastu klaasi muudkui põnts ja põnts, püüdes valguse peale välja saada. Loreida läks tahatuppa ja kobistas seal kepiga vastu vana mööblit ja püüdis teda sealt välja hirmutada. Mina ka hüppasin ja püüdsin lindu ära ajada, ei oleks ta seal ju iial saanud endale pesa teha, selles nukras hämaras toas. Mis elu seal pääsukesel oleks!

         Ja pääsuke lendas vabadusse. Lendas suure kaarega üle õuepuude, tegi korraga jõnksu ja kadus silmapiirilt. 

         On asju, mis jäävad igaveseks meelde. Nii jäi mulle see mälestus pääsukesest ja Loreidast. Nagu tuluke mu hinges, mis ei ole veel kustunud.

          Kui Loreida mitu aastat hiljem suri, siis ta matustel oli vähe rahvast. Mõned külamehed teisest külast tulid ta kirstu vedama ja teda ära saatma. Kuna uksed olid keerulised ja kitsad, siis viisid mehed ta aknast välja. Upitasid seal tükk aega kirstuga, enne kui aknast ta välja said ja kandsid kirstu kuni väravani ja panid ta siis auto peale. 

vanad kirjad

1

2

3

4

5

6

7

8 

9 

10

11

12

mõnusad maamiljööd. ülemine mahajäetud külm lakatuba ja mehelikud kõrvalhooned lesemajas

 ülemine lakatuba
külm ja kopituse lõhnaga aga hästi mõnus paik
vanamehi enam pole. on vaid nende pildid mis vahivad vastasseina

midagi mehelikku! seda mehelikku olen ma maal alati armastanud. kõiki neid sepikodasid ja küüne ja veskitubasid. kuidas ma neid paiku armastan!

 valik höövleid

mehe töötuba.

 mehelik töötuba täis vanameeste asju ja õlihaisu

 endine küün on püütud teha laudaks aga pooleli on jäänud

 heinalakk kus ma mõtlesin et mis tunne oleks seal terve suvi Temaga magada. hästi mõnus paik oli. maas oli iidamast-aadamast heina, nii et pehme oli  astuda

talu rajaja kellest polegi enam muud järel kui pilt ja palju rauakola. rajas talu 1935. aastal. muide see on 
üks kõige huvitavamaid esivanemate pilte. tegu nagu polekski mitte inimese vaid naivismiga. et inimest ei olnudki kunagi. oli vaid naivism. nägi ta tõesti selline! välja? hästi huvitav portree. tekitab kummalisi mõtteid üleval lakatoas seda vahtides

mahajäetud kevad

vana aed koos Kubja talu üle saja aastase pärnaga

valik pilte arhiivist