kord kuulasin Loreida-lese mälestusi isa lapsepõlvest, kuidas ta karjas käis ja ikka kiissasid kaasa pandi. aga kiissad need olid luised ja ükskord ta enam neid ei taht süüa, pani kaladele tikud alla ja pani tee äärde. pühapäeva-kirikulised vaatasid siis imeasja, kuidas kalad lähevad kirikusse.
