Ükskord lendas pääsuke Loreida tahatuppa. Mäletan veel Loreidat hästi. Istusin ta pool tihti. Oli palav päev, kitsad kahepoolsed köögiaknad olid lahti, kui korraga üks pääsuke lendas sisse ja kohe lese tahatuppa. Ise vidiit-vidiit tehes ja pesapaika otsides. Pääsukesed olid tagasi tulnud. See oli täpselt nagu selles Juhan Liivi loos, kus nende uus maja saab valmis, vaene luuletaja võtab linnukese kätte, linnukese süda väriseb sees nagu kellauuril. Selles loos ei ole midagi uut. Eks oli vanasti maal palju talusid ja loomi. Ja pääsukesi ja nad ikka eksisid vahel tuppa ära. Aga Loreidal ei olnud uus maja. See ei olnud nagu selles Juhan Liivi loos oli - suurte akende ja avarate ustega.
Loreida maja oli juba päris vana. Ta isa ehitas selle kunagi, kui ta isa veel noor oli. Loreidat ei olnud siis veel sündinud. Ta isa oli talle kord sellest rääkinud, kuidas nad olid selle maja ehitanud, isa kaks venda olid veel abis olnud, kui nad maja üles lõid ja ise sel ajal emaga saunas elasid. Sellest oli möödunud juba väga palju aastaid, kui ta isa enam polnud. Aga nüüd, sel suvepäeval, kui pääsuke tuppa lendas, oli Loreida maja juba kohati lausa ära lagunenud ja nurgapalgid mädad.
Talv oli otsa saanud, Loreida tegi aknad lahti ja pääsuke eksis tuppa, hakkas omale pesapaika otsima. Seal Loreida sängi juures ta nüüd lendas ja ikka vastu klaasi muudkui põnts ja põnts, püüdes valguse peale välja saada. Loreida läks tahatuppa ja kobistas seal kepiga vastu vana mööblit ja püüdis teda sealt välja hirmutada. Mina ka hüppasin ja püüdsin lindu ära ajada, ei oleks ta seal ju iial saanud endale pesa teha, selles nukras hämaras toas. Mis elu seal pääsukesel oleks!
Ja pääsuke lendas vabadusse. Lendas suure kaarega üle õuepuude, tegi korraga jõnksu ja kadus silmapiirilt.
On asju, mis jäävad igaveseks meelde. Nii jäi mulle see mälestus pääsukesest ja Loreidast. Nagu tuluke mu hinges, mis ei ole veel kustunud.
Kui Loreida mitu aastat hiljem suri, siis ta matustel oli vähe rahvast. Mõned külamehed teisest külast tulid ta kirstu vedama ja teda ära saatma. Kuna uksed olid keerulised ja kitsad, siis viisid mehed ta aknast välja. Upitasid seal tükk aega kirstuga, enne kui aknast ta välja said ja kandsid kirstu kuni väravani ja panid ta siis auto peale.
