Lugesin eile taas üle Vanemat Eddat ja Nibelungide laulu. Juba kaks aastat tagasi meeldis Beowulf. Armastan vanu saagasid.
Läksin täna metsa ja lavastasin näidendi peatüki Brynhildri sõit manalasse. Ehk siis 4. pilt. Tegin kaks nukut ja kaks lõket. Brynhildri ja Sigvördri- kaks kuulsat kangelast vanadest saagadest.
Õigemini oli nende põletusmatus 4. vaatuse lõpp sest enne seda toimus lühike vestlus Brynhildri ja hiidnaise vahel, kus lõpuks ütleb Brynhildr väga võimsalt :
Elama piinades liigagi pikalt
peavad maa peal mehed ja naised;
mina ja Sigvördr sealpool ilmas
lõpetame seltsis Kao, hiidude sugu! (Sink down, Giantess!)
Ja siis ma süütasin Sigvrödri tule ja seejärel Brynhildri, sest
Pärast Brynhildri surma tehti kaks tuleriita, üks Sigvördrile, ja see põles esimesena, seejärel aga põletati Brynhildr ning ta oli kallite kangastega kaetud vankris. Ta sõitis manalateed, läbi ühest taluõuest, kus elas keegi hiidnaine.
