tavaliselt ma unedest ei armasta rääkida aga see uni suurtest Välgi metsadest oli imeline ja ilus. Ja päris.
Kuulsin metsa servast kirikulaulu. See tuli kuskilt sealt seest. Läksin vaatama.
Oli üks tee, väheke käidud ja porine kitsas tee. Läksin seda mööda kuni sain välule. Seal oli Vene õigeusukirik. Neid oli kaks. Üks oli vana. Ja teine uus. Oli veel ilus puust kabel. Aga need olid kõik väiksed järgmise kõrval. Sest puude vahel oli üks suur valge kahekordne härrastemaja. Teisel korrusel olid rõdud. Seal elatigi. Ja tõmmati kõiki salaäri niite.
Korraga tuli kabelist välja papp kel oli käes revolver millega ta sihtis mind. Ja ta karjus midagi. Põgenesin.
Teadsin et olin saanud jälile millelegi varjatule. Kuulsin veel kuskilt kõrvalt saekaatrit töötamas. Pühapäev tehakse tööd, mõtlesin veel. Must äri kiriku varjus.
Aga muidu oli võimas uni. Sama võimas kui on need kaunid metsad. Suured-suured metsad. Täis tundmatuid asju ja kuskil seal keskel on SINDLILÕIKUS
Uskuge või mitte!
Põgenesin aga mind lasti ikkagi maha.
